Kaevikud optiliste kaablite paigaldamiseks on kaasaegsete sidevõrkude taristu rajamise võtmeetapp. Kiirete ja töökindlate internetiühenduste kasvava nõudluse ajastul muutub ala sobiv ettevalmistus ja optiliste kaablite õige paigaldus prioriteediks nii operaatoritele kui ka investoritele. Artiklis käsitleme optiliste kaablite paigaldamiseks kaevatavate kaevikutega seotud olulisemaid aspekte, sealhulgas sobivate meetodite valikut, geoloogilistest tingimustest tulenevaid väljakutseid ning õigusaktide ja tehniliste standardite tähtsust, mille eesmärk on tagada paigaldise vastupidavus ja ohutus.
Kui sügavad peavad olema optiliste kaablite kaevikud?
Üha sagedamini asendavad kaabelliinid õhuliine, mille ehitamisel kasutatakse selliseid seadmeid nagu trossstropp või tõmbeklambrid. Maa alla paigaldatakse aga mitte ainult elektriliine, vaid näiteks ka optilisi kaableid. Optiliste kaablite kaevikud tuleb teha suure täpsusega, et kaitsta kaableid mehaaniliste kahjustuste ja väliste mõjude eest. Määrav on pinnase külmumissügavus – näiteks Poolas on see umbes 0,7–0,8 meetrit. Seepärast peaks kaevik olema vähemalt 70–80 cm sügav, et vähendada pinnase külmumisest ja liikumisest tingitud optiliste kaablite kahjustuste ohtu (külmemas kliimas tuleb arvestada kohaliku külmumissügavusega). Sellele sügavusele paigaldatakse sobiva läbimõõduga HDPE-kaitsetoru, mis on täiendav kaitsekiht selle sees asuvale õrnale optilisele kaablile. Toru kaitseb kaablit surve ja muude mehaaniliste kahjustuste eest, mis võiksid kaablit kokku suruda ja selle tagajärjel suurendada signaali sumbuvust.
Lisaks paigaldatakse umbes 20 cm kõrgusele kaitsetoru kohale hoiatuslint. See on oluline kaitseelement, mis annab võimalike tulevaste kaevetööde ajal märku optilise kaabli olemasolust ja vähendab paigaldise juhusliku kahjustamise ohtu. Oluline on ka, et kaeviku trass oleks võimalikult sirge ja võimalikult väheste pööretega, mis kaitseb optilist kaablit täiendavalt kahjustuste eest ja tagab ühenduse stabiilsuse. Õigesti tehtud kaevik, mis arvestab kõiki neid tegureid, on optilise võrgu pikaealisuse ja töökindluse tagamisel määrava tähtsusega.
Optiliste kaablite paigaldamine
Optiliste kaablite paigaldamine on täpne protsess, mis nõuab paljude tehniliste parameetrite arvestamist, et tagada paigaldise optimaalne jõudlus ja vastupidavus. Enne tööde algust on oluline täita temperatuurinõudeid: optilisi kaableid tuleb hoida temperatuurivahemikus -40 °C kuni +70 °C, paigaldada temperatuuril -5 °C kuni +55 °C ning kasutada tingimustes -30 °C kuni +60 °C (isekandvate kaablite puhul -40 °C kuni +70 °C).
Kaablite paigaldamisel tuleb järgida mehaanilise vastupidavuse nõudeid standardi IEC 60794-1-22 kohaselt, mis hõlmab tõmbe-, muljumis-, painde-, väände- ja löögikatseid, temperatuuritsükleid ning vee pikisuunalise läbitungimise katset. Kahjustuste vältimiseks tasub kasutada selliseid tarvikuid nagu optilise kaabli libestusvedelik.
Praktikas tuleb optilised kaablid paigaldada kaevikutesse vähemalt 0,6 m sügavusele ja lisaks tähistada hoiatuslindiga. Kaitsetoru peab asetsema liivapadjal, olema kahjustuste eest kaitstud ja tihendatud. Oluline on ka, et kaablilõigud kulgeksid sirgjooneliselt ning kõik suunamuutused ja trassi algus- ja lõpp-punktid oleksid nõuetekohaselt tähistatud. Lõigud liinivärava ja ODF-kapi vahel tuleb teha ühes tükis, ilma muhvühendusteta, ning kõik torustikud peavad olema tihedad ja mustuse eest kaitstud. Lisaks tuleb kaablikanalites olevad kaablid kinnitada kaabliredelitele ja kinnitada külmakindlate kaablivõrudega. Selline hoolikas lähenemine paigaldusele tagab optilise süsteemi pikaajalise ja töökindla toimimise.
Kuidas paigaldatakse optilisi kaableid hoonetes?
Hoonetes nõuab optiliste kaablite paigaldamine hoolikust ja paljude standardite järgimist, et tagada süsteemi ohutus ja tõhusus. Paigaldusetapis on oluline jätta igast kaablist umbes 30 meetrit varu kinnistesse karpidesse, mis peavad olema maandatud ja standardite kohaselt tähistatud. Õhuliinide ehitamisel kasutatakse selliseid lahendusi nagu juhtmete tõmbeklambrid, kuid optilise kaabli puhul on vaja täiendavat kaitset. Sisekaablid tuleb paigaldada gofreeritud, raskesti süttivatesse ja muljumiskindlatesse kaitsetorudesse ning nende läbiviigud tuletõkkeseintest tuleb nõuetekohaselt tihendada, et säilitada tulepüsivus ja kaitsta vee sissetungi eest.
Hoonetes saab kaableid paigaldada mitmel viisil: kaabliredelitele või seintele ja lagedele kinnitatud tugikonstruktsioonidele, põrandaalustesse kaablikanalitesse, krohvi alla või peale paigaldatud kaitsetorudesse ning kaablišahtidesse. Vertikaalsetes kanalites tuleb kaablid kinnitada iga 6 meetri järel või igal korrusel, et tagada stabiilsus ja vältida kahjustusi.
Oluline aspekt on ka üksteist dubleerivate kaablite jaoks reserveeritud teede tagamine: need tuleb paigaldada eraldi trassidena, hoides trasside vahel ja hoone seinas olevate läbiviikude vahel vähemalt 2 meetri vahekaugust. Kogu trassi ulatuses tuleb kasutada metallist või plastist kaablitähiseid, mis näitavad liini suunda, omanikku, kaablitüüpi ja paigaldajat. Tähised tuleb paigaldada iga 10 meetri järel, kõrgusemuutuste juures ja läbiviikude mõlemale poolele.
Süsteemi täieliku toimivuse tagamiseks tuleb kaablid paigaldada nii, et neid oleks lihtne hooldada ja tulevikus vajaduse korral muuta. Nende nõuete järgimine tagab mitte ainult paigaldise tõrgeteta töö ja jõudluse, vaid ka tuleohutus- ja mehaanilise kaitse standardite täitmise.